teisipäev, 11. november 2014
Miks lapsed haigestuvad- väga põnev lugemine !!
Miks me aeg-ajalt haigestume? Miks lapsed haigestuvad, kuigi otsest põhjust nagu pole? Riietus on ilmastikuoludele vastav, kõht on täis puhtast toorainest värskelt valmistatud toitu, uneaeg on igati piisav, muud vajadused on ka nagu täidetu
Ometi ilmnevad haigussümptomid eriti just siis, kui on alanud nädalavahetus, töölt vabad päevad, koolivaheaeg, paus lasteaiast või puhkus.
Prof. Lieselotte Ahnert uuris aasta ja kolme kuuseid lapsi, kes viidi lastesõime. Laste kortisoolitase hakkas kohe pärast ema lahkumist tõusma ja kerkis tunni jooksul kahekordseks. Nimetatud tase oli dramaatiliselt kõrge ka 5 ja 9 päeva ning 5 kuu pärast. Sama tulemus ilmneb kodus kasvavatel lastel, kui vanem on ükskõikne, tundetu või depressioonis ja ei reageeri lapse vajadustele. Varases eas läheduse ja turvalisuse puudumine mõjutab kortisoolitaset ka 15 aastat hiljem.
Küpsemise ja tervise seisukohalt on lapse arengus kõige olulisem periood 2-3 esimest eluaastat. Sel ajal laotakse tervisele vundamenti. Areneb taju ja tekivad baasuskumused, mis jäävad ka täiskasvanueas aluseks reaktsioonidele, emotsioonidele, käitumisele - tervisele. Laps on üks suur meeleorgan, kes „toitub“ kõigest ja võtab esimestel eluaastatel valimatult vastu nii hea kui halva. Ta ei suuda eristada fantaasiat päriselust, nalja tõest, hirmutamist ja ähvardusi reaalsest ohust. Olgu see valjuhäälne ja verine telerireklaam või täiskasvanute hirmutamis- ja karistusepisood.
Tema jaoks toimub kõik siin, praegu ja päriselt. Laps ei mõtle ega arutle, vaid reageerib kohe. Kõik meelte kaudu tajutav informatsioon on lapse jaoks toit - füüsiliselt söödav kraam, muljed, suhted, helid, hääled, sõnad, pilgud, näod, puudutused. Kõik salvestub alateadvusesse kui tõde. Lapsepõlvest saavad alguse tõekspidamised ja väärtushinnangud, mis meid täiskasvanueas kas toetavad või piiravad, hoiavad tervena või teevad haigeks.
Nt kui lapsele varakult hakata uskumusi sisestama lausetega, et „kui sa istud külma kivi peal, siis saad põiepõletiku“ või kui sa riidesse ei pane, jääd haigeks jne – siis nii juhtubki. Vanemad programmeerivad lapsi reageerima. Kõik ähvardamised, hirmutamised on lapse jaoks tõde ja vastavalt öeldule hakkabki organism reageerima.
Täiskasvanute uskumuste mõju laste tervisele
Oluline on mõista, et lapsest alles areneb inimene. See toimub tema eest hoolitsevate inimeste eeskujul ja reaalsete protsesside läbimisel korraga mitmel tasandil – füüsilisel, vaimsel, emotsionaalsel, sotsiaalsel ja seksuaalsel. Täiskasvanud ja ühiskond mõjutavad last oma tõekspidamiste ja väärtushinnangutega - kogemuste, teadmiste, uskumuste ja oskustega.
Inimesed on emotsionaalsed olendid. Eristatakse kuut baasemotsiooni: hirm, viha, vastikus, kurbus, rõõm ja üllatus. Need arenevad välja enamasti esimese eluaasta jooksul ja kaasnevad kõigi eluavaldustega. Nad aitavad vältida hukkumist ja soodustavad kaitsetegevust, annavad reaktsioonile jõu või võtavad selle ära. Oluline on neid märgata ja endale teadvustada. Siis kontrollib olukorda inimene, mitte emotsioon ja saab „sabast kinni“ haiguste tekkimisele.
Näiteks mida teeb hirm kui ürgne baasemotsioon? Hirm tekib hetkel, kui tajume ohtu oma elule, isikule, kodule või muude ürgsete bioloogiliste vajaduste rahuldamisele. Ühel lapsel võib hirmu kui hädasignaali tekitada ema lahkumine või eemalolek. Teise lapse jaoks aga ema või isa kojutulek. Sõltub sellest, mida ema lapse jaoks tähendab - kas usaldusisikut või ebameeldivat inimest?
Ema lahkumine võib tähendada toidust ilma jäämist, hukkumist. Hirm ja teised negatiivsed emotsioonid käivitavad organismis koheselt pingeseisundi ja panevad keha ellu jäämise nimel tegutsema – võitlema, põgenema või „külmuma“. Vallanduvad hormoonid kortisool ja adrenaliin, mis tõstavad lühiajaliselt organismi sooritusvõimet, pikaajaliselt aga kurnavad ja kahjustavad. Kortisool lämmatab immuunsüsteemi.
Iga emotsioon on seotud mingi organiga
Niisiis, sõltuvalt sellest, kuidas isik mingisugust elusituatsiooni tajub, tekib vastav emotsioon ja kaasatakse vastav ajuosa ning organ või kude, millel on bioloogiline seos olukorraga. Näiteks kui tekib hirm lahusoleku ees või leiab aset reaalne lahusolek emast, reageerib marrasknahk kui elund, mille kaudu tajutakse puudutusi, turvatunnet. Kui olukord laheneb, usaldusisik tuleb tagasi, lülitub koheselt sisse kasvukäitumine. Korraldusi jagab parasümpaatiline närvisüsteem, kehasse saadetakse positiivne emotsioon ja algab naharakkude taastamine, nahk muutub soojaks ja punaseks.
Emotsioon üksi ei anna meile konkreetset vastust, suunda organile. Tuleb vaadata laiemalt, et milline olukord tekitas vastava emotsiooni. Emotsioon tekib pärast uskumuste filtri ehk taju läbimist ja on signaaliks organismile, mida nüüd tegema peab. Seda enam, et ühte organit (koosneb paljudest erinevatest kihtidest) juhitakse mitmest ajupiirkonnast. Püüan siiski mõne näite tuua.
Näiteks vihal on palju erinevaid nüansse, st iga erineva viha tekitanud olukord haarab erineva organi. Ja kuna viha on enamasti teisene emotsioon, st viha all on enamasti hirm, siis võib organism reageerida nii ja naa, kas hirmule või vihale või mõlemale ja haaratakse mitu organit.
Laste puhul räägime eelkõige just hirmudest. Hirm mille ees või mille pärast? Mida laps kardab? Vastusest sõltub, milline organ reageerib. Suurim hirm lastel on üksi jääda. Sellest sõltub tema elu, eriti titade ja väikelaste puhul.
Nt hirm nälga jääda - reageerib maks. Hirm ära surra, nö „hapnikust ilma jääda“ – reageerivad kopsu alveoolid. Hirm puudutusest ilma jääda ehk igatsus puudutuse järele – reageerib marrasknahk. Või vastupidi, et ei soovi teatud inimese puudutusi – reageerib samuti marrasknahk.
Kui laps ei suuda, ei taha midagi kuulda, nt et peab lasteaeda minema ja kui talle seal mingil põhjusel ei meelde, pole turvaline – reageerib kõrv. Kui lapse jaoks on midagi liiga palju, liiga suur „tükk“, olukord, millega toime tulla, alla neelata – reageerib neelupiirkond. Kui õhus on midagi „vastikut“, haistab ohtu, pahandust vms – reageerib nina. Kui laps igatseb kedagi näha – silma sidekest.
Kasvu- ja kaitsekäitumine
Elusorganismid on ellu jäämiseks ja arenemiseks varustatud kasvu- ja kaitsekäitumisega. Vastavalt keskkonnale ilmneb üks või teine. Turvalises, armastavas ja usalduslikus keskkonnas, kus on küllaldaselt „toitu“ nii kehale, hingele kui vaimule, tunneb inimene end hästi, terve ja õnnelikuna, toimub kasvamine, areng ja „õitsemine“. Ootamatus, ähvardavas või hirmutavas keskkonnas aktiveerub kaitsekäitumine, organism läheb pingeseisundisse, kasv ja areng lakkavad.
Inimene on terve, kui ta armastab ennast ja kõik tema alateadlikud vajadused (mitte teadlikud ihad) on mõõdukalt rahuldatud ja ta suudab end tasakaalus hoida. Laps ei ole täiskasvanud inimene, tal ei ole piisavalt oskusi ja teadmisi, et oma vajadusi rahuldada ja endaga iseseisvalt toime tulla. Lapse heaolu eest vastutavad vanemad. Eelkõige vajab laps keskkonda, kus ta tunneb end turvaliselt, et olla terve, loomulikult ja terviklikult areneda. Dr Bruce Lipton: „Keskkond on kõige alus ja uskumused juhivad bioloogiat.“
* Loo autor on META-tervise konsultant-koolitaja, imetamise ja lapsekandmise nõustaja, Kaisukooli ja Emade Sõsarkonna juhendaja
Prof. Lieselotte Ahnert uuris aasta ja kolme kuuseid lapsi, kes viidi lastesõime. Laste kortisoolitase hakkas kohe pärast ema lahkumist tõusma ja kerkis tunni jooksul kahekordseks. Nimetatud tase oli dramaatiliselt kõrge ka 5 ja 9 päeva ning 5 kuu pärast. Sama tulemus ilmneb kodus kasvavatel lastel, kui vanem on ükskõikne, tundetu või depressioonis ja ei reageeri lapse vajadustele. Varases eas läheduse ja turvalisuse puudumine mõjutab kortisoolitaset ka 15 aastat hiljem.
Küpsemise ja tervise seisukohalt on lapse arengus kõige olulisem periood 2-3 esimest eluaastat. Sel ajal laotakse tervisele vundamenti. Areneb taju ja tekivad baasuskumused, mis jäävad ka täiskasvanueas aluseks reaktsioonidele, emotsioonidele, käitumisele - tervisele. Laps on üks suur meeleorgan, kes „toitub“ kõigest ja võtab esimestel eluaastatel valimatult vastu nii hea kui halva. Ta ei suuda eristada fantaasiat päriselust, nalja tõest, hirmutamist ja ähvardusi reaalsest ohust. Olgu see valjuhäälne ja verine telerireklaam või täiskasvanute hirmutamis- ja karistusepisood.
Tema jaoks toimub kõik siin, praegu ja päriselt. Laps ei mõtle ega arutle, vaid reageerib kohe. Kõik meelte kaudu tajutav informatsioon on lapse jaoks toit - füüsiliselt söödav kraam, muljed, suhted, helid, hääled, sõnad, pilgud, näod, puudutused. Kõik salvestub alateadvusesse kui tõde. Lapsepõlvest saavad alguse tõekspidamised ja väärtushinnangud, mis meid täiskasvanueas kas toetavad või piiravad, hoiavad tervena või teevad haigeks.
Nt kui lapsele varakult hakata uskumusi sisestama lausetega, et „kui sa istud külma kivi peal, siis saad põiepõletiku“ või kui sa riidesse ei pane, jääd haigeks jne – siis nii juhtubki. Vanemad programmeerivad lapsi reageerima. Kõik ähvardamised, hirmutamised on lapse jaoks tõde ja vastavalt öeldule hakkabki organism reageerima.
Täiskasvanute uskumuste mõju laste tervisele
Oluline on mõista, et lapsest alles areneb inimene. See toimub tema eest hoolitsevate inimeste eeskujul ja reaalsete protsesside läbimisel korraga mitmel tasandil – füüsilisel, vaimsel, emotsionaalsel, sotsiaalsel ja seksuaalsel. Täiskasvanud ja ühiskond mõjutavad last oma tõekspidamiste ja väärtushinnangutega - kogemuste, teadmiste, uskumuste ja oskustega.
Inimesed on emotsionaalsed olendid. Eristatakse kuut baasemotsiooni: hirm, viha, vastikus, kurbus, rõõm ja üllatus. Need arenevad välja enamasti esimese eluaasta jooksul ja kaasnevad kõigi eluavaldustega. Nad aitavad vältida hukkumist ja soodustavad kaitsetegevust, annavad reaktsioonile jõu või võtavad selle ära. Oluline on neid märgata ja endale teadvustada. Siis kontrollib olukorda inimene, mitte emotsioon ja saab „sabast kinni“ haiguste tekkimisele.
Näiteks mida teeb hirm kui ürgne baasemotsioon? Hirm tekib hetkel, kui tajume ohtu oma elule, isikule, kodule või muude ürgsete bioloogiliste vajaduste rahuldamisele. Ühel lapsel võib hirmu kui hädasignaali tekitada ema lahkumine või eemalolek. Teise lapse jaoks aga ema või isa kojutulek. Sõltub sellest, mida ema lapse jaoks tähendab - kas usaldusisikut või ebameeldivat inimest?
Ema lahkumine võib tähendada toidust ilma jäämist, hukkumist. Hirm ja teised negatiivsed emotsioonid käivitavad organismis koheselt pingeseisundi ja panevad keha ellu jäämise nimel tegutsema – võitlema, põgenema või „külmuma“. Vallanduvad hormoonid kortisool ja adrenaliin, mis tõstavad lühiajaliselt organismi sooritusvõimet, pikaajaliselt aga kurnavad ja kahjustavad. Kortisool lämmatab immuunsüsteemi.
Iga emotsioon on seotud mingi organiga
Niisiis, sõltuvalt sellest, kuidas isik mingisugust elusituatsiooni tajub, tekib vastav emotsioon ja kaasatakse vastav ajuosa ning organ või kude, millel on bioloogiline seos olukorraga. Näiteks kui tekib hirm lahusoleku ees või leiab aset reaalne lahusolek emast, reageerib marrasknahk kui elund, mille kaudu tajutakse puudutusi, turvatunnet. Kui olukord laheneb, usaldusisik tuleb tagasi, lülitub koheselt sisse kasvukäitumine. Korraldusi jagab parasümpaatiline närvisüsteem, kehasse saadetakse positiivne emotsioon ja algab naharakkude taastamine, nahk muutub soojaks ja punaseks.
Emotsioon üksi ei anna meile konkreetset vastust, suunda organile. Tuleb vaadata laiemalt, et milline olukord tekitas vastava emotsiooni. Emotsioon tekib pärast uskumuste filtri ehk taju läbimist ja on signaaliks organismile, mida nüüd tegema peab. Seda enam, et ühte organit (koosneb paljudest erinevatest kihtidest) juhitakse mitmest ajupiirkonnast. Püüan siiski mõne näite tuua.
Näiteks vihal on palju erinevaid nüansse, st iga erineva viha tekitanud olukord haarab erineva organi. Ja kuna viha on enamasti teisene emotsioon, st viha all on enamasti hirm, siis võib organism reageerida nii ja naa, kas hirmule või vihale või mõlemale ja haaratakse mitu organit.
Laste puhul räägime eelkõige just hirmudest. Hirm mille ees või mille pärast? Mida laps kardab? Vastusest sõltub, milline organ reageerib. Suurim hirm lastel on üksi jääda. Sellest sõltub tema elu, eriti titade ja väikelaste puhul.
Nt hirm nälga jääda - reageerib maks. Hirm ära surra, nö „hapnikust ilma jääda“ – reageerivad kopsu alveoolid. Hirm puudutusest ilma jääda ehk igatsus puudutuse järele – reageerib marrasknahk. Või vastupidi, et ei soovi teatud inimese puudutusi – reageerib samuti marrasknahk.
Kui laps ei suuda, ei taha midagi kuulda, nt et peab lasteaeda minema ja kui talle seal mingil põhjusel ei meelde, pole turvaline – reageerib kõrv. Kui lapse jaoks on midagi liiga palju, liiga suur „tükk“, olukord, millega toime tulla, alla neelata – reageerib neelupiirkond. Kui õhus on midagi „vastikut“, haistab ohtu, pahandust vms – reageerib nina. Kui laps igatseb kedagi näha – silma sidekest.
Kasvu- ja kaitsekäitumine
Elusorganismid on ellu jäämiseks ja arenemiseks varustatud kasvu- ja kaitsekäitumisega. Vastavalt keskkonnale ilmneb üks või teine. Turvalises, armastavas ja usalduslikus keskkonnas, kus on küllaldaselt „toitu“ nii kehale, hingele kui vaimule, tunneb inimene end hästi, terve ja õnnelikuna, toimub kasvamine, areng ja „õitsemine“. Ootamatus, ähvardavas või hirmutavas keskkonnas aktiveerub kaitsekäitumine, organism läheb pingeseisundisse, kasv ja areng lakkavad.
Inimene on terve, kui ta armastab ennast ja kõik tema alateadlikud vajadused (mitte teadlikud ihad) on mõõdukalt rahuldatud ja ta suudab end tasakaalus hoida. Laps ei ole täiskasvanud inimene, tal ei ole piisavalt oskusi ja teadmisi, et oma vajadusi rahuldada ja endaga iseseisvalt toime tulla. Lapse heaolu eest vastutavad vanemad. Eelkõige vajab laps keskkonda, kus ta tunneb end turvaliselt, et olla terve, loomulikult ja terviklikult areneda. Dr Bruce Lipton: „Keskkond on kõige alus ja uskumused juhivad bioloogiat.“
* Loo autor on META-tervise konsultant-koolitaja, imetamise ja lapsekandmise nõustaja, Kaisukooli ja Emade Sõsarkonna juhendaja
neljapäev, 6. november 2014
Öösel üleval
Ka sellisele ööle järgneb lasteaeda- ja tööleminek. Hommikul oli natukene selline pohmelli tunne, aga päeva peale möödub.
Kui aias riided seljast saime ja tuli aeg hüvasti jätta siis tõmbas pisikesel nutujoru lahti. Vot see on selline hetk, kus tahaks lapse riidesse tagasi toppida, koju sõita ja töölepingu lõpetada. Mul on tunne, et olen halb ema ja viin oma lapse kuhugi, kus ta üldse olla ei taha.
See mõte ei lase mind päev läbi päris rahulikuks jääda. Ikka on mure hinges ju.
Sedasi need päevad mööduvad, lasteaiast kooli ja sealt edasi. Veel päris mitu aastat peab minu laps tegema seda, mille on ette määranud ühiskond. OHH tuleks ometi see õde või vend, siis saaksime jalad üheskoos seinale visata ja teineteise seltskonda nautida veel järgmisedki 2-3 aastat.
Senikaua elame vabade nädalavahetuste nimel :)
Täiskuu aeg
Täna öösel (reede, 7.november kl. 00.23) on täiskuu. Seekordne täiskuu Sõnnis on emotsionaalselt ülimalt intensiivne, ebatavaliselt järeleandmatu ja toob päevavalgele kõige sügavamad, tumedamad ja salapärasemad elulised küsimused igas eluvaldkonnas, näidates sulle väga selgelt ära, kus sa oma elus end tagasi hoiad ja püüad elada oma mugavustsoonis, jättes kasutamata oma täispotensiaali. Tunned vajadust suurema armastuse, läheduse ja turvatunde järgi ja otsid rohkem kindlustunnet, rahu ja stabiilsust. Täiskuu sõnnis küsib, kas sa tegelikult ka tunned, et sa oled väärt saama kõike seda, mida sa soovid oma ellu? Kui vastuvõtlik sa ikkagi oled? Kui palju rõõmu, lõbu, kergust, heaolu sa endale lubad? Kui väikse ja piiratud olendina sa ennast tunned ja kas oled valmis nägema, kui suur on sinu tegelik potensiaal? Vaata väga tähelepanelikult kõike seda, mis ei lase sul särada, mis sind vähendab ja tagasi hoiab. On aeg olla endaga aus ja taas iseendasse vaadata ning lasta minevikul ning kõigel sellel, mis sind enam ei teeni minna. Kui emotsioonid kipuvad üle pea kerkima siis lihtsalt hinga ja püüa taas tulla tagasi oma keskmesse, tasakaaluseisundisse nii kiiresti kui vähegi saad. Seeläbi saavad uueneda sinu suhted ja kogu su elu tervikuna muutub paremaks, helgemaks, rõõmsamaks. Olles kannatlik ja lõpetades vastuseisud enda sees võimaldad isiklikku kasvu ja sa puhked õitsele. Ilusat täiskuuaega!
kolmapäev, 5. november 2014
Algus
Minust:
Ma olen oma iseloomult käib-kah-inimene. Teaaan, see on vaid jutt mida endale räägin, aga see on ju nii. Samas olen ma seda püüdnud kogu oma teadliku elu muuta. Kuidas siis on? Kas püüelda iga hinna eest parema mina poole või leppida sellega, mis sa oled? See tundub nagu allaandmine.
Mulle meeldib, kui on kiire, mulle meeldib kui on paljuu teha. Kuigi! ma olen väga laisk. Vahel tahaks kõik oma toimetused nurka visata ja 2 päeva voodis krõpsu süüa. Mina saan sedateha ilmselt alles kusagil 5 aasta pärast. Kui siiski.
3 aastat olen iga jumala päeva mõelnud, et kui mina võidan lotoga, siis kuhu ma reisin ja millise kodu endale ehitan. Ühel päeval, üsna hiljuti, ma loobusin sellest. Kui ma kulutan kogu aja unistamisele siis ma ei jõuagi reaalset elu elada ju. Tunda rõõmu just nendest probleemidest, mis konkreetne päev endaga kaasa toob. Las see elu olla siis keskpärane ja üsna sageli hall argipäev, aga vähemalt on see päris minu elu ja ma olen ise selle sees, mitte ei toimu see kõik ainult minu peas.
Mul on veel üks armastus peale enesearmastuse. Minu peaaegu 2 aastane tütreke :) Temaga olen ma küll nõus ja valmis käsikäes rind kummis läbi elu astuma. Ma ei ole mitte never-ever tahtnud lugeda blogisid beebidest, väikelastest, sünnitamisest ja muust. Mul ole olnud selleks aegagi. Seepärast kirjutan ma ise alles siis kui laps on 2 aastane. Miks? Aga vot sellepärast, et nüüd alles hakkab nalja saama :)
Lapsekasvatamine on maailma parim töö, kõige suurema vastutusega. Ükskord peab sellest lapsest ju inimene saama, kelle väärtushinnangud on paigas ja maailmavaade positiivne.
Võin siiralt öelda, et olen üle keskmise õnnelik inimene, kõik see mis mina olen oma ellu kutsunud, see on ka jutunud. Ja kui ei ole siis küll juhtub :) ja ma elan juba ammu ainult enda heaolu nimel !!! :)
Tellimine:
Postitused (Atom)